Laulupeo ajalugu

Algus 19. sajandil

Laulupeo ajalugu algab 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja taustal, mil koorilaulust kujunes oluline ühistegevus. 1869. aastal Tartus toimunud esimene üldlaulupidu tõi eri paikade lauljad ja pillimängijad ühisele sündmusele. Selle alguspunkti mõistmiseks on tähtis vaadata nii peo korraldust kui ka kooride laiemat rolli. Laulmine pakkus võimaluse kasutada eesti keelt avalikult ja väljendada kasvavat rahvuslikku eneseteadvust.

Esimene laulupidu Tartus 1869

Eesti laulupidu 1869 tähistas uut mõõdet koorilaulule: ühisele sündmusele tuldi mitmest paigast ning koos musitseerisid lauljad ja puhkpillimängijad.

• Esimene üldlaulupidu peeti Tartus 1869. aastal, rahvusliku ärkamisaja keskmes, kui eesti keele ja kultuurielu avalik nähtavus kasvas.
• Korraldajate seas oli Johann Voldemar Jannsen, kelle tegevus aitas koondada kohalikke lauljaid ühise, üle paikkondlike piiride ulatuva ettevõtmise ümber.
• Vikipeedia andmetel osales 1869. aasta peol 822 lauljat; arv näitab, kui ulatuslikuks oli koorilaulude ettevalmistamine kujunenud.
• Samade andmete järgi astus üles 56 puhkpillimängijat, kelle muusika täiendas koorilaulu ja andis sündmusele instrumentaalse kõlapildi.
• Lauljate ja puhkpillimängijate koosesinemine sidus vokaalse ning instrumentaalse muusika üheks avalikuks ettevõtmiseks, milles osalesid erinevate paikade inimesed.

Tartu esimene üldlaulupidu muutis koorilaulu suureks ühiseks sündmuseks ning pani aluse Eesti üldlaulupeo traditsioonile.

Rahvuslik ärkamisaeg

Rahvusliku ärkamisaja koorilaul ühendas muusikalise tegevuse eesti keele kasutamise ja ühise kultuuriruumi kujunemisega. Koorid võimaldasid inimestel tegutseda koos ka siis, kui nad elasid eri paikades.

• Kohalikud koorid harjutasid ühislaulmist oma kogukondades ning lõid lauljatele püsiva võimaluse eesti keeles koos musitseerida.
• Ühised laulud aitasid hoida eesti keelt avalikus kasutuses ajal, mil rahvuslik eneseteadvus alles tugevnes.
• Lauljate ettevalmistus eri paikades muutis võimalikuks koostöö, mis ulatus kodukoha koorist suurema ühise kogunemiseni.
• Koorilaul pakkus eri piirkondade inimestele ühist tegevusviisi, kuigi nende igapäevane elu ja kohalikud olud võisid erineda.
• Ühiselt lauldes väljendus kuuluvus eesti keele- ja kultuuriruumi, mitte üksnes konkreetse paikkonna või koori juurde.
• Avalik kooslaulmine tegi kooridest nähtava osa rahvuslikust ärkamisest ning andis ühisele kultuurilisele eneseteadvusele kuuldava vormi.
• Laulupeotraditsiooni kujunemisel põimusid seega koorilaulu areng, eri paikade koostöö ja soov väljendada rahvuslikku identiteeti.

Rahvusliku ärkamisaja laulupidude algust on kõige sisukam mõista nii muusikalise ettevõtmise kui ka ühise avaliku eneseväljendusena.

Nõukogude aja laulupeod

Nõukogude võimu ajal jätkusid laulupeod, kuid nende korraldamist ja avalikku sisu suunas ametlik ideoloogia. Lauluväljakul kõlanud repertuaar ei väljendanud kogu seda tähendust, mida koorilaul osalejatele ja publikule kandis. Ühine laulmine hoidis eestikeelset koorikultuuri elavana ka poliitiliste piirangute keskel. Ajastu mõistmiseks tasub vaadata eraldi ametlikke nõudeid, keelde ja laulupidude järjepidevust.

Ideoloogiline repertuaar

Nõukogude ajal kujundas laulupidude repertuaari ametlik poliitiline raamistik. Kavadesse kuulusid ideoloogilise sisuga laulud, mis ülistasid nõukogude võimu, parteid, tööd ja rahvaste sõprust. Nende kaudu pidi suur kooripidu väljendama riiklikult sobivat sõnumit ning näitama Eesti koorikultuuri nõukogude ühiskonna osana.

Repertuaari kinnitamine ja peo korraldus piirasid väljendusvõimalusi: laulupeo kava ei saanud vabalt koostada ning rahvuslikult tundlikke valikuid tuli kaaluda ametlike nõuete kõrval. Poliitiline raamistik suunas seda, mida laval lauldi ja millised sümbolid avalikus peos esile tõusid. Laulude valik oli seega korraga kunstiline ja ideoloogiline küsimus.

Ametlik sisu ei määranud siiski täielikult ühise laulmise tähendust. Eesti keeles laulmine, tuttavad koorilaulud ja tuhandete lauljate kooskõla lõid osalejatele rahvusliku ühtekuuluvuse kogemuse. See tähendus võis püsida ka siis, kui kavasse lisati võimule sobivaid laule. Laulupeo poliitilise korralduse ja rahva jaoks olulise koorilaulutraditsiooni eristamine aitab ajastut täpsemalt mõista.

Hümn ja lipp keelatud

Aastatel 1947–1985 olid Eesti hümn ja lipp laulupidudel keelatud (Wikipedia). Laulupeod jätkusid piirangutest hoolimata, kuid rahvuslike sümbolite avalik kasutamine ei kuulunud lubatud peokorralduse juurde. Olulised olid nii keelu kestus kui ka see, et kooride ühine esinemine jätkus.

• Aastatel 1947–1985 ei tohtinud laulupidudel kasutada Eesti lippu ega laulda Eesti hümni; vahemiku allikana on märgitud Wikipedia.
• Keeld puudutas rahvuslikke sümboleid, kuid ei lõpetanud laulupidusid: koorid kogunesid ja esinesid ka nõukogude võimu seatud piirangute ajal.
• Praegune kaarjas laululava valmis 1959. aastal ning sellest sai laulupidude keskse esinemispaiga oluline osa.
• Lauluväljakul toimunud suurkooride esinemised hoidsid koos laulmise traditsiooni nähtaval ka ajal, mil hümni ja lippu kasutada ei saanud.
• Ajastu kavade lugemisel tasub kõrvutada ametlikult lubatud repertuaari ning laulmise ja kooride kokkutuleku laiemat rahvuslikku tähendust.

Laulupidude järjepidevus ja 1959. aastal valminud laululava näitavad, et piirangud ei katkestanud traditsiooni. Ajastut uurides on kõige selgem võrrelda kehtinud sümbolikeeldu peo jätkuva koorieluga.