Tantsupidu

Mis on tantsupidu

Eesti tantsupidu on suur ühine tantsuetendus, kus liikumine ja väljakule kujunevad mustrid moodustavad terviku. Eesti laulu- ja tantsupeo traditsiooni järgi peetakse tantsupidu Tallinnas laulupeoga samal ajal. Tantsupeo eelkäijaks peetakse 1934. aasta esimestel Eesti mängudel toimunud Tantsu- ja Võimlemispidu. Nii seostub tänapäevane pidu nii ühise lavalise väljenduse kui ka varasema sündmusega.

Tantsupidu ja laulupidu koos

Tantsupidu on suur ühine etteaste, kus eri tantsurühmad esitavad väljakul tervikliku kava. Eesti tantsupidu toimub traditsiooni järgi Tallinnas laulupeoga samal ajal, mistõttu kuuluvad need kaks sündmust Eesti laulu- ja tantsupeo traditsioonis kokku. Tegemist on eraldi etendustega: laulupidu keskendub koorilaulule, tantsupeol väljendatakse muusikat liikumise ja rühmade ühise mustriga.

Tantsijate hulk on peoti erinev ning sõltub kavast ja osalevatest rühmadest; kõigile pidudele kehtivat kindlat tüüpilist arvu ei saa esitada. Suure ühisetteaste mõju sünnib sellest, et paljud tantsijad liiguvad sama muusika ja kokkulepitud liikumisjooniste järgi. Väljakult vaadates muutuvad rühmad kord eraldi kujunditeks, kord üheks suureks tervikuks. Tantsijate liikumine peab seetõttu toimima nii oma rühma sees kui ka kõrvuti paiknevate koosseisudega.

Tavalisel lavashow’l astub sageli ette üks esineja või väiksem koosseis, kelle tegevus koondub kindlasse lavapilti. Tantsupeol on esinemisala avar ning koreograafia hõlmab korraga suurt hulka inimesi; tähtis pole üksnes iga tantsija liikumine, vaid ka tervikuna nähtav muster. Ühisetteaste loob seega teistsuguse vaate kui järjest esitatavad lühinumbrid: muutused toimuvad väljakul korraga ja liikumise ulatus on suurem. Laulupeoga samal ajal toimuv pidu annab tantsule omaette väljundi, kuid säilitab sündmuste ühise piduliku raami.

Eeskuju 1934. aastast

Tantsupeo eelkäijaks peetakse 1934. aastal esimestel Eesti mängudel toimunud Tantsu- ja Võimlemispidu. Wikipedia andmetel oli see osa esimestest Eesti mängudest ning ühendas juba oma nimetuses tantsu ja võimlemise avaliku esitlemise. Sündmus andis eeskuju sellele, kuidas paljude osalejate liikumist saab näidata ühe ühise etteastena.

1934. aasta pidu on oluline tantsupeo kujunemisel, sest selle kaudu sai massiline tantsuetendus Eesti avaliku kultuurielu osaks. Hilisem traditsioon arenes edasi eraldi tantsupeoks, mille keskmes on suure koosseisu ühine liikumine ja väljakul kujunev tervik.

Tantsurühmad ja rahvatants

Eesti tantsupeol esitatakse ühist kava, mille tervik sünnib paljude rühmade koostöös. Rahvatantsijad Eestis harjutavad samme ja liikumisjooniseid nii oma rühmas kui ka suuremas koosseisus. Eesti rahvatantsud ühendavad muusika, rütmilise liikumise ja paaris- või rühmamoodustised. Kava õppimisel on tähtis, et iga tantsija tajuks nii oma liikumist kui ka teistega jagatud ruumi.

Rühmad ja vanuseastmed

Tantsurühmad valmistavad ette ühise kava, mida esitatakse väljakul suurtes formatsioonides. Rühma koosseis ja ülesanded kujunevad tantsijate vanuse, oskuste ning kava liikumisnõuete järgi.

Vanuseastmete nimetused sõltuvad peo kavast, kuid tavaliselt osalevad mudilas-, laste-, noorte-, täiskasvanute- ja seeniorrühmad. Ühise esinemise eel harjutatakse eraldi nii rühma samme kui ka liikumist teiste koosseisude kõrval.

• Rühm kujundatakse tantsijate vanuse, oskuste ja tantsupeo repertuaari järgi; ühel väljakul võivad kohtuda mudilas-, laste-, noorte-, täiskasvanute- ja seeniorrühmad.
• Kava õpitakse osade kaupa: esmalt kinnistatakse sammud ja suunad, seejärel harjutatakse paarilisi, kujundeid ning üleminekuid järgmisse liikumisjoonisesse.
• Proovide rütmis vahelduvad tehnika kordamine, tervikliku tantsu läbimäng ja ühised väljakuproovid, kus kontrollitakse vahemaid ning rühmade paiknemist.
• Muusika annab sammudele tempo ja rõhud; elava või salvestatud saate järgi harjutades õpitakse kuulama fraasi lõppu ning alustama õigel hetkel.
• Suurel väljakul liiguvad rühmad kokkulepitud radadel, joondudes teiste koosseisudega; formatsioonis tuleb hoida ühtlast sammu ja jälgida suunda.

Ühisproovides lihvitakse eelkõige ajastust ja ruumitaju, sest üksiku rühma täpne liikumine peab sobituma kogu väljaku kujundiga. Rahvatantsurühmade esinemine Kalevi staadionil eeldab seetõttu nii individuaalset kindlust kui ka kokkumängu teiste rühmadega.

Tantsijate ettevalmistus tantsupeoks hõlmab lisaks sammude õppimisele ka liikumisjooniste meeldejätmist. Kui muusika, suunad ja üleminekud on selged, püsib ühine kava suure koosseisu liikumises loetavana.

Rahvatantsu liigid

Rahvatantsus kasutatakse korduvaid samme, rütmilisi rõhke ja selgelt loetavaid kujundeid. Liikumine võib lähtuda paaride koostööst või rühma ühisest mustrist, näiteks ringist, viirust või ridadest.

Pärimustantsu liikumisvara on kujunenud kogukondlikus tantsimises, lavalises rahvatantsus aga seatakse sammud ja kujundid sageli suure koosseisu jaoks täpsemalt paika. Moderntants kasutab samuti rühma- ja paarisliikumist, kuid selle liikumiskeel ning seos pärimusega võivad olla teistsugused.

Rahvatantsu ja moderntantsu liikumiskeele võrdlus

Võrdluspunkt	Rahvatants	Moderntants
Liikumiskeel	Korduvad kõnni-, jooksu- ja hüppesammud; rõhk võib langeda näiteks takti esimesele osale.	Kasutatakse eri tasandeid, suunamuutusi ja voolavaid või järske liigutusi; liikumisvara sõltub koreograafiast.
Kujundid ja koosseis	Paarid, ringid, viirud ja read aitavad rühmal liikuda ühiselt ning hoida omavahelisi vahemaid.	Võimalikud on soolo-, paaris- ja rühmamoodustised; kujundid võivad tantsu jooksul sageli muutuda.
Muusika	Saateks sobivad pärimuslikud viisid ning näiteks viiul, lõõtspill või torupill; rütm toetab sammumustrit.	Kasutada võib salvestatud nüüdismuusikat, elektroonilist heli või eri stiilide muusikat; liikumine ei pea järgima kindlat rahvatantsurütmi.
Pärimuslik seos	Sammudes ja paarisuhetes säilivad rahvatantsule omased pärimuslikud jooned, kuigi lavaseade võib neid kohandada.	Liikumine lähtub enamasti kaasaegsest koreograafilisest ideest, mitte kindlast pärimuslikust tantsuvormist.
Esituskontekst	Tantsitakse pärimus- ja lavatantsurühmade esitustel ning suurtes ühistes formatsioonides.	Esinetakse näiteks laval, tantsulavastuses või võistlusel; vorm sõltub konkreetsest koreograafiast.

Piirid pole alati jäigad: lavalises rahvatantsus võib kasutada uusi seadeid ning moderntantsus võib esineda pärimuslikke mõjutusi. Eristuse määravad eelkõige liikumise lähtekoht, muusika ja see, kuidas tantsijad ruumis koos tegutsevad.

Eesti pärimustantsud ja rahvatantsud võivad seega tähistada nii kogukondlikku tantsutava kui ka selle lavalist edasiarendust. Tantsupeo repertuaaris seotakse sammud ja kujundid tervikuks, mida suur rühm suudab ühtse rütmiga esitada.

Rahvarõivad

Eesti rahvarõivad kujunesid eri piirkondades kohaliku eluviisi, materjalide ja rõivakandmise tavade järgi. Nende tunnused ilmnevad nii värvides ja mustrites kui ka rõivaosade lõikes ning kaunistustes. Tantsupeol aitavad rahvariided tuua esile pärimuse seose tantsija ja tema esitatava repertuaariga. Rõivaste puhul arvestatakse ühtaegu piirkondliku ilme ja sellega, et rõivad sobiksid tantsimiseks.

Piirkondlikud rahvarõivad

Rahvarõivaks nimetatakse pärimuslikku rõivakomplekti, mille kujunemist on mõjutanud konkreetse piirkonna tavad ja rõivastusviisid. Eesti rahvarõivaste ajalugu ei tähenda ühtset rahvariiet: komplekti ilme sõltub paikkonnast, ajastust ja kandja seisundist.

Piirkondlik kuuluvus väljendub sageli seeliku värvis ja triibustikus, särgi lõikes, põlle või vöö kasutamises ning peakatte ja ehete valikus. Materjalidest on levinud lina ja vill, lisaks kasutati nahka ning metalli.

• Muhu: Muhu naiste rõivastuses torkavad silma oranži, punase ja kollase tooniga triibulised villaseelikud ning värvikirevad tikandid, mille motiivid on äratuntava kohaliku ilmega.
• Kihnu: Kihnu rõivastuse tuntud osa on villane triibuseelik; koos särgi, põlle ja peakattega moodustavad need terviku, mille kandmisviis sõltub traditsioonist.
• Setomaa: Seto rõivastuses võib kohata valgest linasest särki, punast tikandit ja hõbedast rinnaehet; ehte suurus ning paiknemine annavad komplektile erilise ilme.
• Materjalid: Lina sobis särkide ja teiste ihu vastas kantavate osade valmistamiseks, villast tehti sooje seelikuid ja ülerõivaid ning metallist valmistati ehteid.
• Rõivaosad: Seelik, särk, põll, vöö, peakate ja ehted ei esine kõikjal samal kujul; nende valik ja kaunistamine aitavad paikkonda rõivastuses ära tunda.

Muhu, Kihnu ja Setomaa näited näitavad, kuidas piirkondlik eripära võib väljenduda nii silmatorkavas värvigammas kui ka tikandis, materjalis või ehete kandmise viisis. Üksik rõivaese ei pruugi päritolu üksi määrata; tervikliku komplekti puhul vaadeldakse rõivaosi ja nende omavahelist sobivust.

Rahvarõivad tantsupeol

Rahvarõivaid kantakse tantsupeol, sest need seovad tantsukava kohaliku pärimusega ning aitavad rühma esinemisel luua ajastule ja piirkonnale omase tervikpildi. Rõivakomplekt valitakse repertuaari ja rühma kokkulepete järgi, mitte ainult värvide sobivuse põhjal.

Tantsides peab rõivas võimaldama korduvaid samme, pöördeid ja käte liikumist. Olulised on sobiv lõige, kindlalt kinnitatud detailid ning jalanõud, millega saab staadionimurul või esinemisväljakul liikuda.

• Särk: Hästi istuv särk jätab kätele liikumisruumi ning selle varrukad ja õlaosa ei tohiks tõsta käte tõstmisel liikumisele takistuseks.
• Seelik: Seeliku pikkus ja laius valitakse nii, et sammud ning pöörded oleksid nähtavad, kuid kangas ei takerduks paarilise ega tantsija jalgade külge.
• Vöö ja põll: Korralikult kinnitatud vöö aitab rõivaosi paigal hoida; põll peab püsima seelikul ka kiirete liikumiste ja korduvate pöörete ajal.
• Peakate ja ehted: Peakatte ning ehete kinnitused kontrollitakse enne esinemist, et need püsiksid paigal ega segaks pea pööramist või partneriga tantsimist.
• Jalanõud: Tantsujalanõu peab jalas kindlalt püsima ja võimaldama sujuvat sammu; hõõruv või liiga lõtv jalanõu muudab pika kava läbimise ebamugavaks.

Rahvarõivad tantsupeol annavad tantsijale nähtava seose piirkondliku pärimusega, samal ajal kui terviku praktilisus sõltub õigesti valitud ja kinnitatud rõivaosadest. Enne esinemist proovitakse komplektis läbi kava liikumised, et rõivad sobiksid konkreetsete sammude ja pööretega.

Korduma kippuvad küsimused tantsupeo kohta

Eesti tantsupidu kuulub laulupeoga korduva ühise kultuurisündmuse juurde.

Millal tantsupidu toimub?

Tantsupidu toimub koos laulupeoga ning üldjuhul korraldatakse pidu iga viie aasta järel. Selline rütm annab aega uue kava ettevalmistamiseks ja tantsurühmade töö kooskõlastamiseks. Pidude vahelisel ajal õpitakse repertuaari ning valmistutakse ühiseks esinemiseks, nii et suurel peol saavad eri rühmad esitada sama terviklikku kava. Viie aasta vahe kirjeldab traditsiooni üldist korraldust, mitte kindlat kuupäeva ega muutumatut ajakava. Tantsupidu ja laulupidu moodustavad koos Eesti laulu- ja tantsupeo traditsiooni.

Kes tantsupeol tantsib?

Tantsupeol tantsivad tantsurühmade liikmed. Rühmas harjutatakse koos ning esinemisel tuleb liikuda ühises tempos ja järgida kokkulepitud koreograafiat. Kavas osalevad eri vanuseastmete rühmad, sest tantsude liikumine ja esitamise viis sobitatakse osalejate eakohase ettevalmistusega. Ühisprogrammis ühendatakse rühmad suuremaks tervikuks: igaüks täidab oma osa, kuid liikumine peab sobituma teiste esitajatega. Nii kujuneb paljude tantsijate esinemisest terviklik lavastus, mitte üksikute rühmade järjestikune näitamine.

Mis vahe on laulu- ja tantsupeol?

Laulupidu on kooridele ja tantsupidu tantsurühmadele. Laulupeol väljendatakse muusikat lauluhäälte ja koorikõlaga, tantsupeol aga rütmistatud liikumise ja koreograafiaga. Koor laulab ühist repertuaari, tantsijad esitavad muusikale seatud samme ning kujundeid. Ühise laulu- ja tantsupeo kavas on mõlemal kunstivormil oma esitajad ja esitusviis; lauljad ei muutu tantsurühmaks ning tantsijad ei esita kooriosa. Nii moodustavad kaks eriilmelist esitust ühe ühise peosündmuse.