Mis on alternatiivrokk
Alternatiivroki määratlemisel tasub vaadata nii muusika kõla kui ka seda, kuidas artistid seda salvestavad ja kuulajateni viivad. Selle nimetuse alla mahuvad väga erinevad kitarrimuusika vormid, mistõttu pole piiri lihtne ühe tunnuse järgi tõmmata. Osa algselt suuremate plaadifirmade ja raadiote äärealal tegutsenud muusikast jõudis hiljem laia kuulajaskonnani. Järgnevalt aitab mõiste ja peavoolurokiga võrdlus seda mitmekesisust paremini mõista.
Mõiste
Alternatiivrokk on 1980. aastatel kasutusele tulnud lai silt, millega kirjeldati rokki, mis ei sobitunud hõlpsalt tolle aja tavapärasesse kommertslikku vormi. See ei tähista üht kindlat muusikastiili ega kindlat kõla: sama nimetuse alla võib kuuluda nii vaikne, hõredalt arranžeeritud laul kui ka tihe ja mürarikas kitarrimuusika. Levinud tunnused aitavad suunda ära tunda, kuid ükski neist pole kohustuslik.
- Iseseisev tegutsemine võis tähendada väikese plaadifirma kasutamist, oma salvestuste väljaandmist või kontsertide korraldamist väljaspool suurte ettevõtete tavapärast võrgustikku.
- Katsetav helikeel väljendub näiteks kitarriefektide, tagasiside, ootamatute helikihtide või tavapärasest erineva dünaamika kasutamises, mitte tingimata keerukas tehnikas.
- Ebatavalistes arranžeeringutes võib salmi ja refrääni tavapärane järjestus asenduda korduvate motiivide, järskude üleminekute või hõredate vaheosadega.
- Stiililine mitmekesisus lubab ühendada rokile omase kitarripõhja elektrooniliste helide, folgilike meloodiate või müramuusika elementidega.
- Laulusõnades käsitletakse sageli isiklikku võõrandumist, argielu pingeid või ühiskondlikke vastuolusid, kuid ka teemad ei määratle suunda üksinda.
- Mõiste piirid jäävad häguseks, sest eri artistid kasutavad samu võtteid ning ühe ajastu vastukultuuriline kõla võib hiljem muutuda tavaliseks raadio- ja kontserdimuusikaks.
Kui algselt peavooluväline kõla jõuab suure plaadifirma, laia raadioeetri või suure publiku ette, võib silt kirjeldada pigem artisti tausta ja kujunemislugu kui tema hilisemat positsiooni.
Erinevus peavoolurokist
Alternatiiv- ja peavooluroki erinevus avaldub enamasti suundumustes: levikanalites, helivalikutes ja suhtes muusikatööstusega, mitte ühes kõigile sobivas reeglis.
| Võrdluspunkt | Alternatiivne suund | Peavoolusuund |
|---|---|---|
| Levikukanalid | Väiksemad plaadifirmad, iseseisvalt välja antud albumid ja klubikontserdid võivad olla olulised alguskanalid. | Suure plaadifirma levivõrk, lai raadioeeter ja suured kontserdipaigad aitavad jõuda suurema publikuni. |
| Helikeel | Võib kasutada tugevaid dünaamikamuutusi, tagasisidet, ebatavalisi vorme või näiteks 5/4 taktimõõtu. | Tihti eelistatakse selgelt eristuvat refrääni, korduvat kitarririffi ja kergesti jälgitavat salmi-refrääri ülesehitust. |
| Suhe tööstusega | Artist võib otsustada salvestuse, kujunduse ja väljaandmise üle väikese meeskonnaga või iseseisvalt. | Suure plaadifirma leping võib siduda salvestuse ja levitamise ulatuslikuma turundus- ning müügivõrgustikuga. |
| Kuulajaskond | Kuulsus võib kasvada esmalt klubides, fänniringkondades ja väiksemates väljaannetes. | Laialt tuntud singlid ja suuremad esinemispaigad võivad tuua muusikale märksa laiema publiku. |
Need erinevused kirjeldavad tüüpilisi valikuid, mitte jäika vastandust: artist võib alustada väikesel plaadifirmal ja hiljem tegutseda suurte kanalite kaudu. Kuulajana on praktiline võrrelda konkreetse ansambli levikanaleid ja helikeelt, mitte otsustada ainult sildi põhjal.
Tekkelugu 1980. aastatel
1980. aastatel kasvas USA-s välja muusikavõrgustik, kus kuulajateni jõudsid ka raadios harvem kõlanud rokkansamblid. Ülikoolide raadiojaamad, väikesed plaadifirmad ja kohalikud kontserdipaigad ühendasid artiste kuulajatega, kelle maitse ei piirdunud edetabelihittidega. Alternatiivroki kujunemist ei juhtinud üks linn ega ühtne kõla: eri piirkondade muusikud lõid oma kogukondades erisuguseid väljendusviise. Nende kanalite kaudu sai alguse paljude hiljem tuntuks saanud alternatiivroki bändide kuulajaskond.
Kolledžiraadiod USAs
USA kolledžiraadiod pakkusid eetriaega muusikale, mida kommertsjaamade sagedastes edetabeliformaatides vähe mängiti. Ülikoolilinnakute jaamad tutvustasid kuulajatele kohalikke esinejaid ning väikeste plaadifirmade väljaandeid, aidates üksikutel plaatidel levida kodulinnast kaugemale.
- Jaamade vabam muusikavalik võimaldas saatejuhtidel panna eetrisse artiste, kelle looming ei sobinud suuremate raadiojaamade kindlalt kujundatud esitusloenditesse.
- Saatejuhid valisid sageli ise plaate ja tutvustasid nende tausta, mistõttu võis ühest eetrikorrast saada kuulajale esimene kokkupuude tundmatu ansambliga.
- R.E.M.-i varane singel ilmus 1981. aastal väikesel Hib-Tone’i plaadifirmal; sõltumatu väljaanne aitas muusikal jõuda ka kolledžiraadiojaamadeni.
- Sonic Youthi album „Bad Moon Rising” ilmus 1985. aastal plaadifirma SST Records alt, mis andis sõltumatutele artistidele albumite avaldamiseks teise kanali.
- Väikesed plaadifirmad korraldasid salvestuste tiražeerimist ning levitamist plaadipoodide, postimüügi ja teiste sõltumatute muusikavõrgustike kaudu.
- Raadioeeter, kontserdid ja plaadimüük toetasid üksteist: kuulaja võis avastatud ansambli plaadi üles leida ning seda sõpradele edasi soovitada.
Selline süsteem ei taganud ansamblile suurt müüki, kuid lõi talle korduva eetrikajastuse ja pühendunud kuulajaskonna võimaluse. 1980. aastate alternatiivmuusika levis seega paljude väikeste kontaktide kaudu, mitte ainult üleriigiliste raadiohittidena.
Varased ansamblid
USA eri linnades kujunenud ansamblid näitavad, kui mitmekesine oli kohalik alternatiivroki skeene. R.E.M. moodustati 1980. aastal Athensis Georgia osariigis. Athens oli ülikoolilinn, kus University of Georgia ümber koondunud noored ja kohalikud esinemispaigad lõid tiheda suhtlusvõrgustiku. Väiksemas linnas võisid kontserdid, tuttavad muusikud ja kuulajad olla üksteisele lähedal, nii et bändi ümber kujunes kohalik ring enne laiemat tuntust.
Sonic Youth moodustati 1981. aastal New Yorgis. Suurlinna suurem kunsti- ja kontserdimaastik tõi kokku eri taustaga muusikuid ning pakkus rohkelt kohti uue kõlaga esinemisteks. New Yorgi tihe kultuurielu erines Georgia ülikoolilinna mõõtkavast: ansamblid said tegutseda laiemas, killustunumate kogukondadega keskkonnas. Kohalikud klubid ja kunstiringkonnad võimaldasid muusikutel katsetada ning leida sarnase huviga publikut.
Pixies moodustati 1986. aastal Bostonis. Linna ülikoolide, klubide ja kohalike muusikute võrgustik toetas omaette kontserdielu, mis ei olnud sama mis New Yorgi kunstiringkonnad või Athensi väiksem kogukond. Need kolm näidet osutavad, et alternatiivroki areng ei lähtunud ühest keskpunktist: linnade erinevad mõõtmed ja suhtlusvõrgud toetasid eriilmelisi kooslusi. Erinevate paikade kõrvutamine on lihtne viis mõista, miks 1980. aastate USA skeenel puudus üksainus kohalik mudel.
Kuulamisel tasub võrrelda nende linnade ansambleid kõrvuti, et märgata, kuidas kohalik keskkond peegeldub muusikalistes valikutes.
Läbimurre 1990. aastate alguses
1990. aastate alguses jõudis alternatiivrokk palju laiema kuulajaskonnani kui varem. Selle muutuse keskmes oli USA ansambli Nirvana album „Nevermind”, mille edu muutis ka plaadifirmade ja muusikameedia suhtumist kitarrimuusikasse. Samal kümnendil kujunes Ühendkuningriigis välja britpop, mis pakkus grunge’ile teistsuguse, tugevalt kohaliku identiteediga alternatiivi. Need kaks suunda näitavad, kuidas eri paikades arenesid omanäolised vastused sama ajastu rokkmuusika ootustele.
Nirvana ja Nevermind
Nirvana album „Nevermind” ilmus 1991. aasta septembris. Ansambli varasem kuulajaskond oli olnud suhteliselt väike, kuid albumi jõuline kitarrikõla ja meeldejäävad refräänid kõnetasid inimesi ka väljaspool sõltumatu roki ringkondi. See aitas alternatiivrokil liikuda nišiga seostatud muusikast laiema publikuni.
Olulist rolli mängis singel „Smells Like Teen Spirit”. Selle muusikavideo jõudis muusikatelevisiooni ning andis Nirvanale nähtavuse kanalites, kus sõltumatud ansamblid varem harva tähelepanu said. Raadioeetrisse ja plaadipoodide valikusse jõudsid üha sagedamini ka teised alternatiivse kõlaga artistid. Nii laienes muusika levik üksikute klubide ja kolledžiraadiojaamade piiridest palju suurema kuulajaskonnani.
„Nevermindi” mõju ei seisnenud üksnes Nirvana tuntuses. Album näitas plaaditööstusele, et tavapärasest karedam ja vähem lihvitud rokk võib kõnetada massipublikut, ilma et selle kõla peaks täielikult peavoolu vormi sobitama. Suuremad plaadifirmad hakkasid senisest enam tähele panema alternatiivroki bände ning nende muusikat levitati laiemalt. Samal ajal säilis kuulajate huvi väiksemate plaadifirmade ja kohalike skeenede vastu.
See nähtavuse kasv muutis ka seda, kuidas noored bändid said oma muusikat tutvustada: albumite kõrval olid tähtsad raadio, muusikavideod ja kontserdid. Nirvana edu aitas alternatiivrokil saada 1990. aastate alguse rokkmuusika keskseks jõuks, kuid ei tähendanud, et kõik selle suuna ansamblid kõlasid ühtemoodi. „Nevermind” toimis pigem märgina, et publik oli valmis kuulama senisest mitmekesisemat kitarrimuusikat.
Grunge ja britpop
Grunge lähtus Seattle’ist ja laiemalt USA Vaikse ookeani loodeosa muusikaringkondadest; britpop kujunes 1990. aastate keskpaiga Briti skeenena. Mõlemas suunas oli keskne kitarribänd, kuid nende kohalik taust ja muusikaline identiteet erinesid selgelt.
| Tunnus | Grunge | Britpop |
|---|---|---|
| Geograafiline lähtekoht | Seattle, USA | Ühendkuningriik |
| Ajavahemik | Esile tõusis 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses | Levis laialt 1990. aastate keskpaigas |
| Iseloomulik kõlapilt | Moondunud kitarrid, jõuline dünaamika ja sageli kare vokaal | Meloodiline kitarripop, selged refräänid ja laulupõhine ülesehitus |
| Kohalik identiteet | Seostus Seattle’i klubide ja USA loodeosa alternatiivmuusikaga | Tõstis esile Briti argielu, kultuuri ja popmuusika pärandi |
| Tuntud näited | Nirvana, Pearl Jam | Oasis, Blur |
Grunge’i kõlas kasutati sageli tugevat dünaamilist kontrasti: vaiksemad salmiosad võisid avaneda valjuks ja moonutatud refrääniks. Britpopis olid tavaliselt esiplaanil meloodia, lauldav refrään ning Briti kultuurile viitavad tekstid. Need on üldised suunajooned, mitte jäigad reeglid: ansamblite kõlapildid erinesid ning mõlemad skeened hõlmasid eri mõjutusi.
Oasis ja Blur olid britpopi tuntumaid nimesid, kuid nende esilekerkimine ei tähendanud grunge’i jäljendamist. Nende muusika sidus kitarrid popilikuma laulustruktuuri ja kohaliku eneseteadvusega. Võrdlemisel tasub kuulata kõigepealt kitarri dünaamikat ja vokaali: grunge’i toorem jõud vastandub sageli britpopi meloodilisele, selgemalt Briti poptraditsioonist lähtunud väljendusele.
Seos punkiga
Punk jättis alternatiivroki kujunemisse jälje nii muusika tegemise viisis kui ka selles, kuidas bändid oma loomingut kuulajateni viisid. Selle mõju ulatub aga kitsast punkstiilist palju laiema alternatiivrokini. 1970. aastate lõpus tekkinud post-punk näitas, et punkist lähtuvat energiat sai ühendada elektroonika, dub’i ja keerukamate rütmidega. Nende suundade tundmine aitab kuulamisel eristada punkilikku otsekohesust hilisemast kõlaliste võimaluste avardamisest.
Punki pärand
Alternatiivrokk päris punkilt eeskätt isetegemise hoiaku: bänd võis alustada väikese eelarvega, harjutada garaažis ja anda muusika välja ilma suure plaadifirma toetuseta. Selline tööviis muutis oluliseks sõltumatud plaadifirmad, mis andsid artistidele rohkem kontrolli salvestamise, kujunduse ja levitamise üle. Näiteks Briti sõltumatu plaadifirma Rough Trade alustas plaadipoena 1976. aastal ning kujunes hiljem ka plaadifirmaks. Väikesed plaadid, kontserdil müüdud salvestised ja oma käe peal korraldatud tuurid aitasid muusikal liikuda väljaspool tavapärast muusikatööstust. Punklaulud olid sageli lühikesed, kiire tempoga ja nappide osadega: lugu võis jõuda refräänini mõne takti järel ning kesta vaid paar minutit. Alternatiivrokk säilitas võimaluse teha otsekohest muusikat, kuid võttis üle ka pikemad ülesehitused, aeglasemad lõigud ja eri kõlamaailmad. Seetõttu ei ole punk ja alternatiivrokk sünonüümid. Punk tähistab varasemat ja kitsama tunnusjoontega stiili, samal ajal kui alternatiivrokk hõlmab mitmeid eri suundi ning võib punklikust esitusviisist täielikult eemalduda. Punkipärandit võib seega märgata bändi iseseisvas tegutsemises ka siis, kui selle lood pole kiired ega lühikesed.
Post-punk
Post-punk kujunes punkile järgnenud suunana 1970. aastate lõpus, kui osa muusikuid säilitas punkrocki teravuse, kuid hakkas katsetama teistsuguse rütmi, kõlavärvi ja laulustruktuuriga. See ei tähendanud punkenergia hülgamist, vaid selle kasutamist uutes vormides. Joy Divisioni album „Unknown Pleasures” ilmus 1979. aastal: bassikäigud ja korduvad rütmid loovad sellel pingelise, avara kõlapildi. Gang of Four lisas kitarrimuusikasse funk’ist mõjutatud tõukeid ja katkendlikke rütme, Public Image Ltd aga kasutas dub’i sügavat bassi ning kajaga tööd. Nii ei kujunenud post-punkist üht kindla kõlaga retsepti. Uued võtted avardasid punkist lähtunud muusika vormi. Lugudes võis kitarr liikuda tavapärase akordisaate asemel korduvate või teravalt kõlavate motiivide juurde; samuti said oluliseks bassi iseseisev meloodia, trummide hõre rütm ja stuudioefektid. Public Image Ltdi „Metal Box” ilmus 1979. aastal ning selle dub’ist mõjutatud bass ja ruumiline helitöötlus näitavad, kui kaugele võis punkist lähtuv heli algsest kiirest rokkvormist liikuda. Post-pungi mõju jõudis hiljem eri alternatiivroki harudesse, kus katsetav kitarrikasutus ja tavapärasest erinev laulustruktuur said tavaliseks. Kuulamisel aitab neid suundi eristada see, kas esiplaanil on punklaulu napp otsekohesus või post-pungi rütmi- ja kõlakatsetused.
Korduma kippuvad küsimused alternatiivrokist
Alternatiivroki tähendus ja piirid sõltuvad nii ajastust kui ka muusikalisest kontekstist.
Mis on alternatiivrokk?
Alternatiivrokk on lai muusikasilt, mitte üks kindla kõlaga žanr. Nimetus kinnistus 1980. aastatel eriilmelise rokkmuusika kohta, mis ei lähtunud tavapärastest edetabeli- ja raadioformaatidest. Selle alla on paigutatud näiteks mürarokki, indie-popi ja eksperimentaalsemaid rokivorme, millel pole ühtset rütmi, pillikoosseisu ega laulukirjutamise viisi. Ka peavoolu jõudmine ei muuda muusikat automaatselt selle nimetuse alt välja jäävaks: artist võib saavutada suure publiku, säilitades isikupärase kõla ja tavapärasest erinevad loomingulised valikud.
Millal alternatiivrokk tekkis?
Nimetus tuli kasutusele 1980. aastatel, kui USA-s kujunes eri kohalikke bände ühendav alternatiivmuusika skeene. Kolledžiraadiod mängisid plaate, mida kommertsjaamad sageli kavva ei võtnud, ning sõltumatud plaadifirmad andsid ansamblitele võimaluse muusikat salvestada ja levitada väljaspool suuri plaadifirmasid. Nii tekkis kuulajate ja esinejate võrgustik, kus stiilid võisid olla väga erinevad. 1990. aastate alguses jõudis see muusika märksa laiema publikuni ning senine nišinähtus sai osaks rahvusvahelisest rokkkultuurist.
Mis vahe on alternatiivrokil ja punkil?
Punk on alternatiivrokist varasem ja kitsam stiil, mistõttu neid mõisteid ei saa samastada. 1970. aastate punk rõhutas sageli lühikesi, kiireid lugusid, lihtsat ülesehitust ja vahetut esitust. Selle pärand kandus edasi isetegemise kaudu: bändid andsid plaate välja sõltumatutel plaadifirmadel ning korraldasid kontserte väljaspool suurt muusikatööstust. 1970. aastate lõpus arenes pungist ka post-punk, mis katsetas muu hulgas tumedama kõla ja ebaharilikuma ülesehitusega. Kuulamisel aitab vahet teha see, et punk nimetab kindlamat stiili, alternatiivrokk aga laiemat rühma.