Noodijoonestik ja võtmed
Noodikiri paigutab helikõrgused viiele joonele ja nende vahele jäävatesse tühikutesse. Noodipea kõrgus joonestikul annab helikõrguse asukoha, kuid selle tõlgendamiseks tuleb kõigepealt vaadata noodivõtit. Viiulivõtme ja bassivõtme järgi saab kindlaks teha, millist nooti iga joon või tühik tähistab. Kooripartiides kasutatakse võtmeid sageli häälerühma järgi, kuid partituuride lahendused võivad erineda. Ühe noodi lugemist on lihtsam harjutada, kui liigutakse võtmest kindla jooneni sammhaaval.
Viiejooneline joonestik
Noodijoonestik koosneb viiest horisontaalsest joonest ja nende vahel olevast neljast tühikust. Noodipea võib paikneda joonel või tühikus; selle vertikaalne asukoht määrab, millist helikõrgust loetakse. Jooni loetakse alt üles ning järgmine asukoht liigub kord joonele, kord tühikusse.
Ühe noodi leidmiseks saab kasutada viiulivõtme alumist joont läbivat näidet. Viiulivõti määrab kõigepealt joonte tähenduse, seejärel leitakse noodipea täpne koht.
- Leia noodirea algusest viiulivõti ja vaata, millise joone ümber selle keerd paikneb; see joon tähistab G-noodi asukohta.
- Loenda jooni alt üles: alumine on esimene, selle kohal olev teine ning keskmine kolmas joon.
- Paiguta mõttes nimetatud G-joonest samm allapoole, järgmisse tühikusse; selles tühikus paikneb F-noodi asukoht.
- Liigu veel üks samm allapoole, järgmisele joonele; viiulivõtmes tähistab alumine joon E-nooti.
- Võrdle trükitud noodipea keskkohta alumise joonega: kui keskkoht asub joonel, mitte selle kõrval, on noot E.
- Kontrolli, et lugemine algas altpoolt ja et noodipea keskpunkt ei paikne alumisest joonest allpool ega selle kohal olevas tühikus.
Näites jõutakse võtme järgi tähistatud G-joonelt ühe tühiku ja seejärel ühe joone võrra allapoole noodini E. Noodipea keskpunkti asukoht loeb; varre suund ei muuda helikõrgust.
Joonestikule lisatakse vajaduse korral lühikesi abijooni, kui noot jääb viiest põhijoonest üles- või allapoole. Noodipea asukohta vaadates tuleb eristada abijoont selle kõrval olevast tühikust.
Viiulivõti ja bassivõti
Võti määrab, millist helikõrgust iga noodijoonestiku joon ja tühik tähistab. Seetõttu ei saa noodipea asukohta tõlgendada üksnes joonte järgi: sama koht viiulivõtmes ja bassivõtmes tähistab erinevat nooti. Viiulivõtme keeru keskosa osutab G-noodi joonele, bassivõtme kaks punkti piiritlevad F-noodi joone.
Viiulivõtit kasutatakse koorikirjas sageli soprani- ja aldipartiides. Bassipartiis kasutatakse tavaliselt bassivõtit. Need on levinud võtted, mitte kõigile kooripartituuridele kehtiv reegel: valik sõltub partituuri kirjutusviisist ning hääleulatuse esitamisest. Enne noodi lugemist tuleb seega kontrollida just selle partii alguses olevat võtit.
Tenoripartii kirjutatakse sageli viiulivõtmes, kuid kõlab kirjutatust oktavi võrra madalamalt. Mõnes noodikirjas märgib seda viiulivõtme all olev arv 8; koorikirjas võib oktav madalam kõlamine olla ka tavapärase tenori kirjutusviisi osa ilma eraldi kaheksata. See erineb tavalisest viiulivõtme lugemisest ning tuleb partii tõlgendamisel arvesse võtta.
Praktiliseks kontrolliks vaadatakse kõigepealt partii võtit ja alles seejärel noodipea asukohta; nii väheneb vale helikõrguse lugemise võimalus.
Noodinimed ja oktavid
Noodinimed tähistavad helisid, mille kõrgust saab võrrelda nii klaveril kui ka noodikirjas. Eesti süsteemis kasutatakse seitset loomulikku nime: c, d, e, f, g, a ja h. Nende kõrval esinevad kõrgendatud ja madaldatud noodid, mille nimetused sõltuvad muutemärgist. Klaviatuuri korduv muster aitab helide järjestust kiiresti märgata.
Noodinimed c d e f g a h
Eesti noodinimed kulgevad järjestuses c, d, e, f, g, a, h; pärast h-d algab samade nimedega järgmine kõrgem ring. Tabelis on näha iga loomuliku noodi koht klaveri valgete klahvide mustris.
| Noodinimi | Valge klahvi asukoht |
|---|---|
| c | Kahe musta klahvi rühma vasakul |
| d | Kahe musta klahvi rühma vahel |
| e | Kahe musta klahvi rühma paremal |
| f | Kolme musta klahvi rühma vasakul |
| g | Kolme musta klahvi rühma esimese ja teise klahvi vahel |
| a | Kolme musta klahvi rühma teise ja kolmanda klahvi vahel |
| h | Kolme musta klahvi rühma paremal |
Terav tõstab nooti ühe pooltooni võrra ning selle nimetus lõpeb tavaliselt -is: näiteks cis on klaveril must klahv c ja d vahel. Bemoll langetab nooti ühe pooltooni võrra ning nimetuses kasutatakse tavaliselt lõppu -es: es asub mustal klahvil d ja e vahel. Mõne nime kuju on erandlik, näiteks a bemoll on as ja h bemoll b. Sama klaveriklahv võib saada eri nimetuse: cis ja des kõlavad võrdtempereeritud klaveril ühel kõrgusel, kuid noodikirjas valitakse nimi muusikalise konteksti järgi.
Valgete klahvide rühmad annavad kindla orientiiri: c paikneb alati kahe musta klahvi ees ning f kolme musta klahvi ees.
Oktavid ja helikõrgus
Oktaav on vahe kahe sama nimega heli vahel, näiteks madalama c ja järgmise kõrgema c vahel. Kõrgem c kõlab sama noodinimena, kuid selle helikõrgus on suurem; ideaalses häälestuses on selle sagedus madalama c sagedusest kaks korda suurem. Pärast h-nooti kordub järjestus taas c-st, nii et noodinimed liiguvad klaviatuuril pideva tsüklina.
Ühes oktaavis on seitse loomulikku noodinime ja kokku 12 pooltooni. Loomulike nootide vahel ei ole vahed kõik ühepikkused: e ja f ning h ja järgmise c vahel on üks pooltoon, teiste kõrvuti asuvate loomulike nootide vahel kaks pooltooni. Klaveril vastavad pooltoonid kõrvuti paiknevatele klahvidele, nii valgetele kui ka mustadele. Seetõttu saab näiteks c-st järgmise c-ni liikudes kokku lugeda 12 järjestikust klahvivahet.
Klaviatuuri valged klahvid tähistavad loomulikke noote ja mustad klahvid nende vahele jäävaid kõrgendatud või madaldatud helisid. Kahe musta klahvi rühm aitab leida c, d ja e; kolme musta klahvi rühm osutab f, g, a ja h asukohtadele. Muster kordub kogu klaviatuuril, mistõttu saab sama noodinime leida mitmes kõrguses ning võrrelda helide kaugust. Musta klahvi nimetus sõltub sellest, kas seda käsitatakse naabernoodi teravdamise või bemollina.
Noodinimede õppimisel tasub esmalt leida klaviatuurilt c ning jälgida sealt järjest valgeid klahve kuni h-ni; korduv muster kinnistab nii nimed kui ka helikõrguste suhte.
Noodipikkused ja taktimõõt
Noodipikkused näitavad, kui kaua heli kestab, ja pausimärgid määravad sama täpselt vaikuse kestuse. Nende väärtuste võrdlemine aitab rütmi lugeda nii aeglases kui ka kiires tempos. Taktimõõt rühmitab löögid korrapärasteks üksusteks ning taktiribad märgivad nende piirid noodikirjas. Kui noodi kuju, taktimõõt ja tempomärk on selged, saab kirja pandud rütmi kindla pulsiga ette lugeda.
Täis-, pool- ja veerandnoot
Noodi kestust saab sageli lugeda noodipea ja sellele lisatud märkide järgi. Täisnoodil on tühi noodipea ilma varreta, poolnoodil tühi noodipea koos noodivarrega ning veerandnoodil täidetud noodipea ja vars. Kaheksandiknoodi tunneb ära täidetud pea, varre ja ühe lipu järgi; mitu kõrvuti kaheksandiknooti ühendatakse sageli lipu asemel talaga.
Ühes 4/4-taktis väljendatakse kestust löökides. Pausimärgid tähistavad vaikust sama kestusega nagu vastava väärtusega noodid: näiteks veerandpaus võtab ühe löögi ja kaheksandikpaus pool lööki.
| Noodiväärtus | Välimus | Kestus löökides |
|---|---|---|
| Täisnoot | Tühi pea, vars puudub | 4 |
| Poolnoot | Tühi pea ja vars | 2 |
| Veerandnoot | Täidetud pea ja vars | 1 |
| Kaheksandiknoot | Täidetud pea, vars ja üks lipp | 0,5 |
Noodivältuste võrdlemisel on abiks see, et kaks poolnooti kestavad sama kaua kui üks täisnoot ning kaks kaheksandiknooti kokku ühe veerandnoodi jagu. Taktiriba eraldab ühe takti järgmisest, et rütmi saaks lugeda kindlate rühmadena. Tempomärk annab esituse kiiruse; näiteks veerandnoot = 80 tähendab 80 veerandnoodi lööki minutis.
Taktimõõt 4/4 ja 3/4
Taktimõõdu ülemine number näitab, mitu põhilist lööki takti mahub, alumine number aga seda, milline noodiväärtus loetakse üheks löögiks. Kui alumine number on 4, vastab üks löök veerandnoodile. Seetõttu tähendab 4/4 nelja veerandnoodipikkust lööki taktis, 3/4 aga kolme.
4/4-takti saab lugeda ühtlase pulsina: „1–2–3–4”, kus iga number tähistab üht veerandnoodi lööki. Kui löök jaguneb kaheks, võib kahe löögi vahele öelda „ja”; nii saab kaheksandiknootide koha täpsemalt jälgida. Näiteks kaks veerandnooti ja üks poolnoot täidavad kokku ühe 4/4-takti.
3/4-taktis loetakse „1–2–3”. Näiteks kolm veerandnooti täidavad takti, samuti veerandnoot koos poolnoodiga. See loendus annab muusikale kolmeosalise rühmituse, samal ajal kui 4/4 kordub nelja löögi kaupa. Taktiribad eraldavad noodikirjas järjestikused taktide rühmad ning aitavad loendamisel järgmist takti õigel ajal alustada. Harjutamisel tasub lugeda valjusti koos pulsi või aeglase metronoomiga, kuni iga takti löögid püsivad ühtlased.
Noodid koorilaulus
Koorilaulu noodikirjas võib ühe teose muusika olla esitatud kas kõigi häälerühmade ühises partituuris või ühe rühma eraldi partiina. Partituur aitab näha, kuidas sopranite, altide, tenorite ja basside laululiinid samal ajal kokku kõlavad. Laulja jaoks on oluline leida õige rida ning hoida pilk ka sellel, millal teised häälerühmad alustavad või pausi peavad. Dünaamikamärgid lisavad partituuri juhised selle kohta, kui tugevalt tuleb muusikat esitada. Oma rea leidmine ja dünaamikamärkide märkamine muudavad kooriproovi jälgimise kindlamaks.
Partii ja partituur
Partituuris on koondatud sama teose häälerühmade noodiread, nii et näiteks sopranite, altide, tenorite ja basside muusikat saab vaadata ühelt lehelt. Partii sisaldab seevastu ühe häälerühma laululiini ning võib olla lauljale mugavam, kui teiste rühmade noodid segavad oma rea jälgimist.
Oma rea leidmisel tasub kontrollida mitu tunnust, mitte toetuda ainult rea asukohale lehel. Partituuri paigutus võib väljaannete vahel erineda ning häälerühma rida ei pruugi alati paikneda samas kohas.
- Vaata noodirea vasakust servast häälerühma nimetust või lühendit: S tähistab sopranit, A alti, T tenorit ja B bassi.
- Kontrolli häälerühma nimetuse kõrval olevat noodivõtit; see aitab kinnitada, et jälgitav rida kuulub sinu lauluhäälele.
- Ära vali rida üksnes selle järgi, kas see paikneb lehe üla- või alaosas: rühmade järjekord võib eri partituurides muutuda.
- Jälgi taktiribasid üle lehe: samal kõrgusel asuvad sama takti noodid näitavad eri häälerühmade samaaegset muusikat.
- Võrdle oma rea nootide liikumist teiste ridadega samas taktis, et märgata, kas häälerühmad liiguvad koos või eri ajal.
- Pane tähele teiste rühmade pause ja sisseastumisi; vertikaalne kohakuti asetus näitab, millal nende sündmused sinu laulureaga ajaliselt kattuvad.
- Kui partii on eraldi lehel, leia partituurist sama häälerühma nimetus ja võrdle taktiribasid, et jälgida teiste rühmade tegevust.
Proovis aitab partituur mõista koori tervikpilti, partii aga keskenduda oma häälerühma täpsele laululiinile. Kui kasutatakse mõlemat, tasub enne laulmist kontrollida häälerühma nimetust ja noodivõtit ning seejärel leida partituuris sama rea asukoht.
Teiste ridade vaatamine ei tähenda, et oma laululiin tuleks silmist kaotada: pilk liigub oma realt lühidalt ühisele taktiribale ja naaseb siis oma järgmise noodi juurde. Nii saab jälgida koori samaaegset muusikat ning hoida enda sisseastumised õigel ajal.
Dünaamikamärgid
Dünaamikamärgid näitavad, kui tugevalt koor või konkreetne häälerühm muusikat esitab. Märk p tähendab vaikselt, mf mõõdukalt valjusti ja f valjusti. Neid lühendeid kohtab noodirea juures või partituuris, kus märgi asukoht aitab aru saada, millise muusikalise lõigu kohta juhis kehtib. Kui märk on ühe häälerühma rea juures, tuleb lugeda seda selle rea esitajatele antud juhisena; kogu koori hõlmava märgi puhul jälgitakse märgi paigutust partituuris.
Dünaamika puudutab esituse tugevust, mitte noodi helikõrgust ega kestust: p ei vii heli madalamaks ega lühenda nooti ning f ei tõsta heli kõrgemaks ega pikenda seda. Seetõttu tuleb partituuri lugedes hoida eraldi tähelepanu nootide laulmisel ja dünaamikamärgil. Praktiliselt tasub enne sisseastumist vaadata, kas oma rea juures on p, mf või f, ning laulda vastava tugevusega.
Korduma kippuvad küsimused noodikirjast
Noodikirja mõistmisel aitab selgeks teha, kuidas kirjalikud märgid seostuvad kuuldava muusikaga.
Mis on viiulivõti?
Viiulivõti määrab g-noodi teisele joonele. Võtmemärgi keerd paikneb selle joone ümber ning tähistab, milliselt kõrguselt tuleb teisi noote lugeda. Kui g asukoht on teada, saab selle järgi leida naaberjoontel ja nende vahedes paiknevad noodid. Nii annab viiulivõti lähtekoha meloodia lugemiseks ega tähista iseseisvat heli. Koorilaulus kasutatakse seda sageli kõrgema häälerühma partii märkimiseks, et laulja saaks noodikirjas oma meloodia kõrgusi jälgida.
Mitu nooti on oktavis?
Oktavis on seitse loomulikku nooti ja 12 pooltooni. Loomulikud noodinimed on c, d, e, f, g, a ja h ning pärast h-d kordub c juba järgmises oktavis. Klaveril aitab mustade klahvide rühmadel põhinev muster kõrgusi eristada: kahe musta klahvi kõrval paikneb c ning kolme musta klahvi rühm kordub üle klaviatuuri. Eesti noodinimetuses kasutatakse h-tähte; ingliskeelse tähestikulise kirjaviisi tähti ei tasu automaatselt Eesti nimetustega samastada. Oktavi mõistmisel on kasulik jälgida klaveri korduvat klahvimustrit.
Mis vahe on noodil ja helil?
Noot on kirjalik märk ja heli kuulda olev kõla. Noodimärgi asukoht näitab helikõrgust ning selle kuju annab teavet kestuse kohta. Märgi lugemist mõjutavad viiulivõti või bassivõti, sest need määravad, kuidas joonestiku asukohad helidega seostuvad. Taktimõõt korraldab muusika korrapärasteks taktideks, samal ajal kui helikõrguse muutmise märgid võivad muuta noodinimen määratud kõrgust. Üks kirjapandud noot võib seega juhendada esitama kindla kõrguse ja kestusega heli; nootide lugemisel tuleb arvestada kõiki neid märke koos.