Mis on laulupidu
Eesti laulupidu on suur koorilaulu sündmus, kus eri vanuses ja paikadest pärit lauljad esitavad ettevalmistatud kava suure ühiskoorina. Üldlaulupeol kohtuvad kooride iseseisev töö ja ühendkoori ühine esinemine, mida juhatavad dirigendid. Laulupidu ja tantsupidu on eri sündmused, kuid neid korraldatakse traditsiooni järgi samal ajal Tallinnas. Koor ja Kitarr on sõltumatu eestikeelne teabekeskkond laulupeotraditsiooni, koorilaulu ja punkmuusika kohta; see ei ole korraldaja, klubi, koor, bänd, festival ega pood ning pole olnud selle domeeni endine projekt. Laulupeo olemuse mõistmiseks tasub vaadata nii ühendkoori ülesehitust kui ka seda, kuidas koorikontsert erineb tantsuetendustest.
Üldlaulupidu ja selle koosseis
Üldlaulupidu koondab suure hulga koore ühiseks kontserdiks: iga koor valmistab repertuaari ette oma proovides, kuid peol kõlavad laulud ühendkoori esituses. Ühendkoor tähendab siin eri kooriliikide lauljate koondumist suureks koosseisuks; kontserdi ajal juhivad seda dirigendid, kes annavad lauljatele ühise tempo ja sisseastumised.
Ettevalmistatud repertuaar seob üksikute kooride töö tervikuks. Lauljad õpivad kava oma koorides, seejärel esitatakse laulud suure koosseisuga koondkontserdil. Nii sõltub ühine kõla nii iga koori ettevalmistusest kui ka dirigendi juhatamisest ja lauljate oskusest jälgida ühist tempot. Tavapärase koondkoori suurus on ületanud 30 000 laulja piiri ning publikut võib olla kuni 80 000; need on Vikipeedias esitatud üldised suurusjärgud, mitte iga peo täpsed arvud.
Alates 1923. aastast on kujunenud tavaks korraldada üldlaulupidu ligikaudu iga viie aasta järel, tavaliselt juunis või juulis. Tegelik esinejate arv sõltub konkreetsest peost. Allolevas võrdluses on eraldi näha kooride ja esinejate arv kahel järjestikusel üldlaulupeol.
| Sündmus | Kooride arv | Esinejate arv | Andmete allikas ja aasta |
|---|---|---|---|
| Tavapärane koondkoor ja publik | Üle 30 000 laulja | Publikut kuni 80 000 | Vikipeedia, üldised suurusjärgud |
| XXVI üldlaulupidu, 2014 | 1 046 | 33 025 | Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, 2014 |
| XXVII üldlaulupidu, 2019 | 1 020 | 32 302 | Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, 2019 |
Need arvud näitavad, et üldlaulupeo ühendkoori suurus püsib kümnete tuhandete lauljate tasemel, kuigi kooride ja esinejate täpne arv muutub peost peoni.
Laulu- ja tantsupidu koos
Laulupidu ja tantsupidu kuuluvad ühise traditsiooni juurde, kuid nende esinejad ja lavaline väljendus on erinevad. Neid peetakse traditsiooni järgi samal ajal Tallinnas, ent tegemist on eraldi sündmustega.
- Laulupeol esinevad koorid ning ühendkoor; lauljad kannavad ette ühiselt õpitud koorikava dirigentide juhatusel.
- Tantsupeol esinevad rahvatantsurühmad, kelle etteaste koosneb liikumisest, sammudest ja ruumilistest mustritest, mitte koorilaulust.
- Laulupeo väljendusviis on häälte kooskõla ja ühislaul; tantsupeol jutustatakse liikumise, rühmade koosseisu ning lavastatud kujundite kaudu.
- Koorikontserdi ülesanne on tuua kokku koorid ja esitada nende repertuaar ühendkoorina; tantsuetenduse keskmes on koreograafia ja rühmade ühine liikumine.
- Sündmused toimuvad tavaliselt samal ajal Tallinnas, kuid kummalgi on oma esinejad, kava ja etteastevorm ning üks ei ole teise osa.
Praktiliselt eristades: koorilaulu kuulamiseks valitakse laulupidu, rahvatantsu ja lavastatud liikumise vaatamiseks tantsupidu.
Laulupeo pöördepunktid
Eesti laulupidude ajalugu kujunes mitme olulise pöörde kaudu: Tartus alustatud ühisesinemisest sai püsiva toimumispaigaga suurrahvakogunemine. Aastatel 1869, 1928 ja 1959 muutusid nii peo korraldus kui ka selle ruumiline keskkond. Nõukogude ajal piirasid võimud rahvuslike sümbolite kasutamist, kuid laulupidude traditsioon jätkus. Pöördepunktide võrdlemisel tasub jälgida nii esinemispaiga arengut kui ka seda, milliseid rahvuslikke sümboleid avalikult kasutada sai.
1869 Tartus
Esimene üldlaulupidu toimus 1869. aastal Tartus. Peol osales 822 lauljat ja 56 puhkpillimängijat, kelle ühisesinemine tõi eri paikade lauljad ja pillimehed esimest korda nii suurel korraldatud kogunemisel kokku. Osalejate arv näitas, et koorilaul ei piirdunud üksikute seltside tegevusega, vaid suutis ühendada inimesi üle piirkondlike piiride.
Johann Voldemar Jannsen kuulus korraldajate sekka ning tema tegevus aitas ettevõtmist eest vedada. Tartu laulupidu 1869. aastal andis eeskuju järgmiste pidude kavandamisele: kooride koondamine, ühise repertuaari õppimine ja pidulik avalik esinemine said traditsiooni keskseteks osadeks. Selle esimese suurkogunemise tähendus ei seisnenud ainult ühes kontserdis, vaid ka toimivas korraldusmudelis, mida sai hiljem korrata ja laiendada. Nii kujunes algatusest Eesti üldlaulupidude järjepidev tava.
1928 Tallinna lauluväljakul
1928. aastal toimus IX laulupidu esimest korda praegusel Tallinna lauluväljakul. Uue peopaiga kasutuselevõtt koondas laulupidude korralduse kindlasse asukohta ning muutis suurürituse ettevalmistamise varasemast järjepidevamaks. Korraldajatel oli võimalik kavandada lauljate paigutust ja publiku liikumist sama ala võimalusi arvestades.
Püsiva paiga tähtsus kasvas koos laulupidude mõõtme ja osalejate arvuga: ühes kohas sai kujundada nii esinemisala kui ka pealtvaatajate ruumi. Lauluväljakust sai seega enamat kui kontserdipaik; selle kasutus hakkas seostuma korduva rahvakogunemise ja ühise laulmisega. Hilisem lauluväljaku ajalugu on seotud eelkõige selle taristu täienemisega, sealhulgas praeguse kaarja laululava valmimisega 1959. aastal. 1928. aasta valik lõi ruumilise järjepidevuse, mille najal sai laulupidu Tallinnas edasi kujuneda.
Nõukogude aeg
Nõukogude perioodil jätkusid laulupeod poliitiliste piirangute tingimustes. Vikipeedia andmetel olid Eesti hümn ja Eesti lipp laulupidudel keelatud aastatel 1947–1985. Samal ajal muutus peopaiga nähtavaim ehitis: praegune kaarjas laululava valmis 1959. aastal. Tabel koondab piirangute ajavahemiku ja lauluväljaku olulise muutuse.
| Aeg | Poliitiline olukord | Lauluväljaku muutus |
|---|---|---|
| 1947–1958 | Vikipeedia järgi olid Eesti hümn ja lipp laulupidudel keelatud. | Laulupidude traditsioon jätkus, kuigi rahvuslike sümbolite kasutamist piirati. |
| 1959 | Hümni ja lipu keeld jäi kirjeldatud ajavahemiku sisse. | Valmis praegune kaarjas laululava, mis kujundas lauluväljaku esinemisruumi. |
| 1960–1985 | Eesti hümni ja lipu kasutamise keeld laulupidudel jätkus Vikipeedia järgi kuni 1985. aastani. | Kaarjas laululava jäi lauluväljaku keskseks osaks; eraldi uut ehituslikku pöördepunkti selles ajavahemikus siin ei nimetata. |
Keeld puudutas avalikult kasutatavaid rahvuslikke sümboleid, mitte laulupidude toimumist tervikuna. Lauljad ja publik said jätkata koorilaulu traditsiooni ka olukorras, kus pidude ametlikku sisu piiras nõukogude võim. Kaarjas lava andis suurele ühendkoorile püsiva esinemispaiga ning muutus lauluväljaku ajaloo oluliseks osaks. Traditsiooni jätkumine hoidis koos koorilauluoskust, repertuaari ja eri põlvkondade osalust, kuni poliitilised olud hakkasid muutuma.
1988 ja taasiseseisvumine
1988. aastal toimusid Tallinna lauluväljakul öölaulupeod, kus inimesed kogunesid ühiselt laulma. Öine koosolemine ja tuttavate laulude esitamine andsid rahvuslikule eneseväljendusele avaliku ning kuuldava vormi ajal, mil Eesti taasiseseisvumiseni oli veel kolm aastat.
- Lauluväljakust sai 1988. aasta öödel avalik koht, kus eri vanuses inimesed said ühises laulmises osaleda.
- Ühiselt esitatud laulud väljendasid rahvuslikku eneseteadvust ning tõid inimesed kokku väljaspool tavapärast kontserdivormi.
- Öine kogunemine andis laulmisele erilise tähenduse: väljendus polnud üksnes laval, vaid ka lauljate ja kuulajate ühine tegevus.
- 1988. aasta sündmused eelnesid Eesti taasiseseisvumisele 1991. aastal ning kuulusid selle aja rahvusliku eneseväljenduse hulka.
Öölaulupeod näitasid, et lauluväljak võis olla lisaks korraldatud laulupeo paigale ka spontaanse avaliku kogunemise ruum. Selle pöördepunkti tähtsus seisnes ühise laulmise jõudmises rahvusliku eneseväljenduse keskmesse enne taasiseseisvumist.
Laulupeo pärand
Laulupeo pärand ei ole ainult minevikust säilinud laulud või kunagise suursündmuse mälestus. UNESCO käsitlus keskendub vaimsele kultuuripärandile: teadmistele, oskustele ja tavadele, mida kogukonnad kannavad edasi ning kohandavad uute põlvkondadega. Eesti, Läti ja Leedu traditsioon on tunnustatud ühise Balti pärandina, kuid iga maa koorikultuuril on oma ilme. Koorile on pärandi hoidmiseks kõige vahetum võimalus õppida laule, harjutada koos eri põlvkondadega ja osaleda ühisesinemistel.
UNESCO esindusnimekiri 2008
2008. aastal kanti Balti laulu- ja tantsupidude traditsioon UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja viitenumbriga 00087. Tunnustus puudutab elavat pärandit: kogukondade ühiseid teadmisi, oskusi ja tavasid, millel on nende jaoks tähendus ning mida antakse edasi põlvest põlve. Seetõttu ei tähenda UNESCO nimekirjas olemine üksnes seda, et ajalooline sündmus või selle dokumentatsioon väärib säilitamist. Tähtis on, et inimesed traditsiooni jätkuvalt tunneksid, praktiseeriksid ja uutele osalejatele edasi õpetaksid.
Laulupeo puhul sünnib edasiandmine konkreetsetes tegevustes. Koorilaulja õpib repertuaari, juhendaja aitab teost mõista ja laulurühmad harjutavad, kuidas paljude häälte kooslus kõlama panna. Need oskused kujunevad proovides, mitte ainult peopäeval: lauljad õpivad kuulama teisi häälerühmi, hoidma ühist tempot ning järgima dirigendi märguandeid. Kogenumate lauljate kõrval osalevad nooremad, kellele saavad tuttavaks nii laulud kui ka ühise ettevalmistuse tavad.
Elav pärand võib ajas muutuda, sest iga põlvkond toob kaasa oma kogemuse ja tõlgenduse. Muutumine ei tähenda, et side varasemaga kaoks: repertuaari ja laulmisoskust hoitakse alles neid aktiivselt kasutades. UNESCO tunnustus teeb nähtavaks selle järjepidevuse ja kogukondade rolli. Eesti laulupidude traditsioon püsib seega inimeste kaudu, kes võtavad vastutuse laulude õppimise, proovide ja järgmiste lauljate kaasamise eest.
Balti laulu- ja tantsupeod
Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon on UNESCO esindusnimekirjas esitatud ühise Balti pärandina. Ühine tunnustus toob esile kolme naaberriigi pikaajalise tava koondada lauljad ja tantsijad suureks ühisesinemiseks. Samal ajal ei tähenda ühine nimekirjakirje, et pidude sisu oleks kõigis riikides ühesugune. Eestil, Lätil ja Leedul on oma keel, koorikultuur, repertuaarivalikud ning tavad, mis annavad iga maa pidudele eristatava iseloomu.
Eesti koorile tähendab selle pärandi jätkamine enamat kui pidupäeval lavale jõudmist. Lauljad õpivad kavasse valitud teoseid, harjutavad oma häälerühma ja proovivad ühendkooriga, kuidas eri koorid üheks tervikuks sulanduvad. Repertuaariga tutvumine aitab mõista ka seda, kuidas laulude tekst, meloodia ja mitmehäälne seade ühist esitust kujundavad. Koorijuhi töö ja regulaarsed proovid seovad individuaalse ettevalmistuse suure koosseisu ühise kõlaga.
Põlvkondadevaheline osalus annab traditsioonile jätkuvuse: eri vanuses lauljad saavad koos repertuaari omandada ning jagada proovides omandatud kogemusi. Noorte kooride ja täiskasvanute kooride osalemine aitab luua sideme lauljate vahel, kelle igapäevane koorielu võib olla erinev. Kui Eesti koorid kohtuvad Läti ja Leedu kollektiividega, väljendub ühine Balti pärand ühises esinemises, kuid iga maa laulutraditsioon jääb äratuntavaks. Nii püsib pärand korraga nii kohalikuna kui ka kolme riigi jagatud kultuurisidemena.
Korduma kippuvad küsimused laulupeo kohta
Eesti laulupidu puudutavad kõige sagedamini küsimused selle toimumisrütmi, koha ja osalemise kohta.
Mitme aasta tagant laulupidu toimub?
Eesti laulupidu toimub üldjuhul iga viie aasta tagant. Korrapärane viieaastane rütm kujunes alates 1923. aastast, kuigi üksikute pidude vahele on ajaloo jooksul jäänud ka pikemaid pause. Pidu peetakse tavaliselt juunis või juulis. Mitmeaastane vahe võimaldab kooridel õppida ühist repertuaari järk-järgult ning valmistuda proovides ühendkoorina esinemiseks. Nii jõuavad eri paikade lauljad suureks ühiseks kontserdiks valmis.
Kus laulupidu peetakse?
Laulupidu peetakse Tallinnas Kadriorus asuval Tallinna lauluväljakul. Esimest korda toimus üldlaulupidu seal 1928. aastal; see oli IX üldlaulupidu. Lauluväljaku keskne osa on suur kaarjas laululava, mis valmis 1959. aastal ning võimaldab kooridel esineda ühendkoorina. Laululava ja selle ees paiknev ala on kavandatud suure hulga lauljate ning publiku vastuvõtmiseks. Tallinna lauluväljak on kujunenud laulupeo peamiseks toimumiskohaks.
Kes võib laulupeol laulda?
Laulupeol osaletakse koori liikmena ning lauljad valmistavad ette ühise repertuaari. Koorid õpivad laulud selgeks oma proovides ja valmistuvad enne pidu koondproovideks, kus harjutatakse dirigentide juhatatud ühendkoorina esinemist. Osalejate suurust näitavad Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse 2014. ja 2019. aasta andmed: 2014. aastal osales 1 046 koori ja 33 025 esinejat, 2019. aastal 1 020 koori ja 32 302 esinejat. Arvud hõlmavad kõiki peol osalenud koore ja esinejaid.
Mis vahe on laulupeol ja tantsupeol?
Laulupidu on kooride ühine kontsert ja tantsupidu eraldi tantsijate sündmus. Laulupeol väljenduvad muusika ja ühine laulmine kooride ning dirigentide kaudu; tantsupeol jutustavad tantsijad lugusid liikumise ja koreograafiaga. Esinejate koosseis ja etteaste vorm on seega erinevad, kuigi mõlemad kuuluvad Eesti laulu- ja tantsupeo traditsiooni. Neid peetakse tavapäraselt samal ajal Tallinnas, kuid tegemist on eraldi sündmustega. Külastajana tasub enne valida, kumma etenduse või kontserdi vastu on suurem huvi.